putus-putus | 1. kerap kali putus, selalu putus; 2. = berputus-putus, berputusan, terputus-putus berkerat-kerat, tidak terus berturut-turut, sekejap-kejap berhenti: berbicara dlm bahasa Inggeris dgn terputus-putus; suara ~ suara yg terhenti-henti; diparangnya tombak-tombak itu habis ~; tidak ~(nya) tidak berhenti-henti, sentiasa (sahaja); belum ~ belum berhenti-henti, (masih) terus-menerus, belum tentu (pasti) lagi; | Kamus Dewan Edisi Keempat |
putus-putus | 1 kerap kali putus; selalu saja putus: Tali kasutnya ~. 2 sekejap-sekejap berhenti; tidak terus berturut-turut: Tiap-tiap hari, orang tidak ~ mengunjungi muzium ini. | Kamus Pelajar Edisi Kedua |
putus-putus | 1 kerap kali putus; selalu saja putus: Tali kasutnya ~. 2 = berputus-putus sekejap-sekejap berhenti; tidak terus berturut-turut: Tiap-tiap hari orang tidak ~ mengunjungi muzium ini. | Kamus Pelajar |
kata putus | kepastian, keputusan, ketentuan; | Kamus Dewan Edisi Keempat |
putus kata | kata-kata yg sama-sama disetujui. | Kamus Pelajar Edisi Kedua |
putus kata | sudah mendapat kata sepakat; | Kamus Dewan Edisi Keempat |
berputusan | berkali-kali putus, selalu putus, putus-putus: habis ~ batang pinang; tiada ~ tiada putus-putus (habis-habis); | Kamus Dewan Edisi Keempat |
putus saudara | tidak lagi mengaku bersaudara. | Kamus Pelajar Edisi Kedua |
putus rezeki | hilang mata pencariannya. | Kamus Pelajar Edisi Kedua |
putus nyawa | mati. | Kamus Pelajar Edisi Kedua |